Looduskeskkond

19.05.14

Are mõisapark on kaitse alla võetud Pärnu Rajooni TSN Täitevkomitee 5. veebruari 1964. a otsusega nr 26 «Pärnu rajooni looduse kaitsest».

Are mõisapargis on säilinud üldine pargi struktuur. Karjääripoolses osas asub peaväljak, mida raamivad alleed on kahes küljes hästi säilinud, kuid teistes osades esinevad fragmentidena. Selgelt joonistuvad välja lisaks peaväljakule veel kaks pargiaasa, mille ümber on vabakujulisem haljastus.

Mõisapark hõlmab enda alla ca 3,1 ha suuruse maa-ala, põhjasuunda jääb vana karjäär ja tiik.
 

Märkimist väärivad kindlasti pargiaasade ääres olevad väga suured ja vanad puud, vana tammering ning tammede rida.

Haruldasi puittaimeliike pargis ei kasva, kuid põlispuid esineb rohkesti. Suurimaks takseeritud puuks osutus harilik pärn, millel mõõdeti tüve läbimõõduks 120 cm.

   

  

 

Lisaks on Are mõisapark kaitse alla võetud nahkhiirte elupaigana.

2011. aasta uuringu tulemusena tuvastati järgmised nahkhiirte liigid: pruun-suurkõrv(Plecotus auritus) ja põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssoni) ning veelendlane (Myotis daubentoni).

Eestis elab 11 nahkhiireliigi esindajaid. Inimese silma alla jäävad nahkhiired üsna harva, kuid tegelikult on neist mõned liigid Eestis päris sagedad.

Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste hulka. Sõltuvalt liigist toituvad kõik Eestis elavad nahkhiired kas suurematest või väiksematest, pehmematest või kõvematest putukatest, olles seega kasulikud kahjurihävitajad.

Eesti külmas kliimas lendab öösiti suhteliselt vähe putukaid ning needki on aktiivsed vaid soojal aastaajal. Seetõttu rändavad nelja nahkhiireliigi esindajad talveks lõuna poole, ülejäänud seitse liiki aga veedavad külma aja talveuinakus. Selleks varjuvad nad püsiva õhutemperatuuriga niisketesse koobastesse või keldritesse. Talveuni kestab oktoobrist aprillini ja nahkhiired elavad sellal suve jooksul kogunenud rasvakihi arvel. Talvituvate nahkhiirte kehatemperatuur ei ületa kuigivõrd ümbritseva keskkonna oma ning ainevahetus on neil väga aeglane. Ärkamisel kehatemperatuur tõuseb ja varuained kasutatakse kiiresti ära. Seetõttu on talvine ärkamine nahkhiirtele ohtlik ja neid ei tohi talvitumispaikades häirida.

Nahkhiirte suvised varjepaigad ei asu talvitumispaikadega samades kohtades. Suvel on meie aladel nahkhiirte looduslikud varjepaigad puuõõnsused, kuid seoses linnastumisega kasutavad nad üha enam inimeste poolt rajatud ehitisi. Nahkhiired on niivõrd varjatud eluviisiga, et tihti me isegi ei tea, et nad meiega ühe katuse alla elavad. Varjepaikadena võivad nahkhiired kasutada elumajade pööninguid, karniisialuseid tühimikke, voodrilaudadevahelisi õõnsusi või muid varjulisi paiku. Suurkõrvad varjuvad sageli ka lindude pesakastides. Nahkhiired ei ehita pesi ega kanna seega oma varjepaika mingeid pesamaterjale. Samuti ei too nad varjepaika kinnipüütud putukaid. Kuigi nahkhiired lahkuvad talvitumiseks oma suvevarjupaikadest, kasutavad nad neid paljude aastate vältel väljakujunenud kohti igal aastal uuesti.

Nahkhiir poegib juuni keskel ja iga täiskasvanud emane sünnitab vaid 1-2 poega. Selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus poegimiskolooniatesse, mis paiknevad enamasti puuõõntes. Pojad on esialgu abitud ja toituvad vaid emapiimast, kuid juba 1 kuu vanuselt on nad täiskasvanutega ühesuurused ja oskavad ise lennata. Sigima hakkavad noored 1....2 aasta vanuselt.

Veelendlane

 

Veelendlane on suhteliselt väike, lühikeste kõrvadega nahkhiir, kelle selg on hele- või punakaspruun, kõhupool on hallikasvalge ning kõrvad ja lennunahk pruunid. Tiivad on laiad.

Veelendlane on meie tavalisemaid ja arvukamaid nahkhiireliike, kelle elu- ja toitumispaikadeks on peamiselt veekogude ümbrus ja pargiilmelised puistud. 

Päeval otsib koloonia varju peamiselt puuõõntest. Öine toitumislend algab üldiselt tund peale päikeseloojangut, kuid väljalend võib toimuda ka üsna valgel ajal ja siis hoiduvad loomad puude lähedusse.

Veelendlast võib lugeda küllaltki pikaealiseks nahkhiireks –  rõngastusandmetel on vanim loom elanud 19,5 aastaseks.

  

Põhja-nahkhiir

 

Põhja-nahkhiir on keskmise suurusega nahkhiir, kelle tiivad on suhteliselt kitsad. Värvuselt on 

põhja-nahkhiiri mitmesuguseid - on nii tumepruune kui musti isendeid, kelle keha näib heledate karvaotste tõttu olevat kaetud kuldkollase kirmega. Kõhualuse värvus võib varieeruda punakaspruunist tuhkhallini.

Eestis elutseb põhja-nahkhiir aastaringselt. Selle nahkhiire nimi viitab sellele, et ta on rohkem põhjapoolsetel aladel elutsev loom ning ta leviala ulatubki polaaraladeni välja. Põhja-nahkhiirt kohtab peamiselt metsaservades, metsateede kohal, parkides, lagendikel ning üsna sageli tuleb ta ka inimasulate lähedusse, isegi linnadesse.

Põhja-nahkhiire eluiga võib ulatuda 15,5 aastani.

Suurkõrv

 

Suurkõrv on keskmise suurusega nahkhiir, kelle kõige silmatorkavamaks tunnuseks on tema pikad ja torujalt kumerad kõrvad, mis alaosas on kokku kasvanud. Värvuselt on suurkõrv seljalt kahkjaskollane kuni tumehallikaspruun, kõhupoolelt suitsjas- kuni kollakashall.

Suurkõrva elukohad paiknevad tihti inimasulates või nende lähedal olevates parkides, aedades ja pargiilmelistes looduslikes puistutes.

Suurkõrva toitumisharjumused on erinevad kui teistel nahkhiirtel. Ta on võmeline püüdma mitte ainult lendavadi, vaid ka puuokstel, lehtedel, õitel ning koguni maapinnal peatuvaid putukaid ning isegi röövikuid. Lemmiktoiduks on suurkõrvale igasugused liblikad.

Talve veedavad suurkõrvad tihti talude juurde kuuluvates kartulikeldrites ning ka koobastes, kus nad talvituvad üksikult või väikeste gruppidena laes või seintel rippudes. Talvitumiseks sobivaim temperatuur on -2,5…+9,5°C., harilikult 0…+6 °C.

Rahvapärased nimetused on nahkhiir, nahknäär, nahklapp, nahklapak, nahkrott, mis on kõikidele nahkhiirtele ühised nimetused.

 

Toimetaja: TERJE VÕSUMETS