Are mõisapargi ajalugu

19.05.14

Are (Arrohof) mõis on kord gustaviaanse donatsioonina kuulunud Pärnu krahvkonda. 1780. a on ta kroonumõis, hiljem eraomandus. 1793. a loovutab C.E.v. Maydell, sünd. Stackelberg, Are major Karl Gustav v. Fischbach´ile, kelle pärisomanduseks ta saab 1797. a. Viimaselt pärivad mõisa pojad Karl ja Peter Fischbach. Kuna viimane 1851. a sureb abiellumata, omandab 1854. a Karl Fischbach ainuõiguse mõisa üle. Samal aastal sureb ka Karl Fischbach abiellumata. Liivi õuekohtu vastaval proklamatsioonil müüakse Are enampakkumisel Jegor v. Sievers´ile. Kuna aga vahepeal on Liivi õuekohtule esinenud Fischbach´ide pärijad vastavate nõuetega, tühistatakse Sievers´i õigused ning Are läheb pärijate ühiseks omanduseks. Päranduslepingu alusel läheb Are kolme õe Wartmann´i kätte, kes müüvad mõisa 1856. a Ad.Pilar v.Pilchau´le. Mõis läheb hiljem Reinhold Julius von Nasackin´ile, ning võõrandatakse Bagu omandusena. Härrastemaja on hävinud 1905. a. Are mõis on tükeldatud 18 krundiks järgmiselt: alla 1ha 2 kr, 1 – 15 ha 4 kr, teised 45 – 60 ha.

(materjal: Eesti Riigiarhiiv, Eesti Ajalooarhiiv)

Are mõis oli võrdlemisi hästi välja ehitatud. Peahoone oli kahekorruseline, läbi kahe korruse veranda – palkon. Maja tumepruuni värvi (fotot mõisast pole säilinud). Ees, Tori maantee ääres, oli mõisa meiereihoone koos vinkelehitise – kuivati-aidaga. Selle lähedal aida juures oligi mõisa sepikoda. Otse peaväravast pargi suunas oli kohe tee lähedal sulastemaja. Meierei juurest üles oli suur rehi juureehitusega katla jaoks. Mõisa vastas üle maantee oli suur mõisa karjalaut ja selle otsas risti heina- ja põhuküün. Lauda ja küüni välisnurgas oli asunud peksupink. Selle ees suur tiik, kus „rossvärk" (hobumasina veovärk), millega pumbati lauta vett. Pargi lähedal mäel oli valitsejamaja. Sellest küüni poole aga punastest tellistest töölistemaja. Mõisa vastas üle tee oli ka kivist magasiait. Magasiaidas oli vilja kogu ikalduse ajaks.

Mõisast mõnisada meetrit Are poole oli mõisa kõrts – otsaga tee poole ja üleval rõdu. Hoone otsas oli nagu igas kõrtsis, hobusetall ja kõrtsmiku oma majapidamine. Nii nägi välja kruusaseljandikul Are mõis. Talusid hakati Ares müüma 1854. aastal.

Are mõis põletati 17. detsembril 1905. a.

(materjal: Elve Tamvere raamatust „Are – minevikust tänapäeva")

Mõisa vara äravedamisega seoses üks lugu. Üks meie küla talumees, Sutsiku Andrei, oli ära viinud klaveri, kuid pärast hädas, mis nüüd saab. Naabritalu vanaperemees õpetanud, et mine paruni juurde ja ütle, et tahtsid mõisa vara päästa. Lõppenudki kogu lugu klaveri tagasiviimisega ja eks olnud parungi elevil. Talumees ei saanud peksagi.   

(rahva meenutused M. Siitami kroonikast)

 

Ainus terviklikult säilinud hoone on sulastemaja. Selles majas asus sõjaaegsel perioodil Are vallamaja ja  1940. aastast Are Külanõukogu kuni kolimiseni praegusesse Are Vallakeskusesse. 1980. aastal koliti ära ka hoones olnud sidejaoskond ja raamatukogu.

Rahvajuttude järgi on teada, et üks Are mõisa parunitest tõi parki viinamäeteod. Need suured lihavad ja kõva karbiga teod olevat sama maitsvad kui austrid. Millal viinamäetigudega Are park asustati, seda ei ole õnnestunud täpselt teada saada, kuid teod elavad pargis tänaseni. Omal ajal olid viinamäeteod haruldus ja Eestis leidus neid ainult kahes või kolmes vanas mõisapargis.

Are pargi punaarmeelaste ühishauast on väga vähe teada, kuid üksikud mälestused on järgnevas lõigus.

Kommunistid (2 eestlast, pärit Tartust, nn punased) tulid Taltsi-Ääreotsa talust teed küsima. Neil olid punased käelindid ja nad tulid küsima, et  kus on sakslasi. Mari Talts ei teadnud sakslaste kohta midagi öelda, kuid arvas, et sakslasi pole. Maril oli parajasti leivategu käsil. Tuba oli täis mõnusat leivalõhna. Värsket leiba nad vist ei saanud.

Kui mehed toast õue läksid, tulid sakslased ja tulistasid nad Mõnuvere teeristil maha. Mehed maeti samasse kohta, kus nad surma said. 1945. aasta kevadel 1. mail oli matus.

Surnukehi Are parki ümbermatmiseks saadeti üles kaevama- võtma Vaike Raiesma-Kask Aarde talust ja Hilja Siitam Sillaotsa talust. Haudu lahti võtma viis neid Mihkel Laidvee. Nikolai Aak kaevas haua lahti. Vaike Kask ja Helju Siitam võtsid surnukehad kartulikonksuga hauast välja ja panid kirstu. Surnud (2) pandi ühte kirstu ja asetati vankrile. Hobusemeheks oli Helju Miil-Sinisalu Läti talust. Hobusemees hoidis hobust suu kõrvalt.

Külanõukogu esimees oli Arseeni Tõnsing, kes käis vankrite taga. Hais oli hirmus ja enne kuuri mõisaaida juurde jõudmist oksendas ta mitu korda – süda oli paha. Puhus soe lõunatuul. Surnute väljavõtjad ja hobusemees Helju olid kleidi väel. Enne matmist koondati kõik surnud kokku endisesse mõisa aita.

Matuseid korraldas Jaan Kuusneem, kes oli 1941. aasta märtsikuus moodustatud Are valla komsomoliorganisatsiooni sekretär ja hiljem, 1944. aasta sügisel, jätkas Are valla täitevkomitees.

1944. aasta novembris moodustati uuesti komsomoliorganisatsioon ja sekretärina jätkas taas Jaan Kuusneem. Hiljem oli k/n esimeheks Lõhmus – uusmaa saaja, Siitami kodu omanik.

Mitu inimest on Are parki täpselt maetud ja kust nad toodi, pole teada, kuid räägitakse 8 mehest. Arvatakse, et lisaks toodi 1944. aasta sügisel Ares ja Tabrias hukkunuid.

(tekst on kirjutatud Helju Sinisalu ja Vaike Kase mälestuskatkete, Leili Alamaa-Põdra ja Naima Sildvee meenutuste põhjal).

Nõukogude ajal tähistati igal aastal 9. maid – võidupüha – Are mälestusmärgi juures miitinguga, kus osalesid sõjaveteranid, Are kooli õpilased ja kohalikud elanikud.

 

9. mai võidupüha tähistamisel 1983. aastal Are pargis. Vasakult Aveniir Vaar, Andrei Tugedam, k/n esimees Albert Teppand, Kristjan Andresson, Arnold Sinisalu, Voldemar Kakko.

Helju Sinisalu erakogust

 

1960. aastal ehitati laululava. Ehitust toetas Niidu kolhoos.

Projekti tegi Enno Siim ja ehitajateks olid kohalikud külamehed.

 

 Liis Jõgila erakogust

Toimetaja: TERJE VÕSUMETS